Mõnikord toimub lahedaid üritusi, olgu need filmi- või saunaõhtud või midagi muud, mille kõrvale on päris hea võtta natuke suupisteid ja joogipoolist. Mul on erinevaid tuttavaid, kes käituvad sel puhul täiesti erinevalt.
Kõige levinum variant on loomulikult kartulikrõpsud – kõigi oma erinevate, ent samas nii sarnaste maitsetega. Sinna kõrvale ostetakse või tehakse paremal juhul ka mingi kaste, kust need kuivad laastud läbi libistada. Sobib hästi õlle või limonaadiga. Selle järel populaarsuselt on filmiõhtu puhul küpsised, kommid ja muu sarnane poekraam koos tee ja kohviga, saunaõhtu puhul erinevad toored suupisted – porgand, kapsas, jne. On ka inimesi, kes raatsivad ja jõuavad näiteks filmiõhtule küpsetada koogi. Neid inimesi ma armastan.
Mina ise olen kusagil seal vahepeal reeglina. Erilistele inimestele olen valmis tegema ja teen erilisemaid asju. Sageli on aga vaja midagi lihtsalt ja kiiresti – ja nii, et ta selle juures ka hea oleks. Või keele alla viiks. Üheks selliseks kiireks ja lihtsaks toiduks on kaneelirullid. Head, kiired ja lihtsad, kui aga ka taigen ise teha, siis potentsiaalselt väga head.
Kui aga magusaisu ei ole või on lisaks ka kõht tühi, mida siis teha? Mina olen mitmeid kordi kasutanud erinevalt mugandatud retsepti “ahjukana parmesaniga”, mis põhimõtteliselt tekitab alati olukorra, kus üks tükk on järgi ja kõik tahavad seda haarata.
- 0.5-1 kg kanafileed (100-200 g inimese kohta)
- 1 pakk riivsaia
- 1 pakk taluvõid
- 1 klots parmesani või muud kõva laabijuustu
- küüslauku
- pipart, soola
- muid maitseaineid
Korraks võivad need komponendid muige suule tuua poekorvis, aga see kuulub ignoreerimisele. Nad sobivad omavahel ideaalselt kokku.
Esimese asjana võid sisse lülitada ahju. Temperatuurivahemik 200-250 kraadi on hea. Seejärel võib valida, kas sulatada või ahjus (kuni see soojeneb) või pliidil ning hakata samal ajal ülejäänud asju ette valmistama.
Kanafilee võiks hakkida sellisteks piisavalt väikesteks tükkideks, et nad mugavalt korraga suhu mahuvad – umbes pöidlaotsa suurusteks näiteks. Üldiselt võid ise vaadata, kui suuri tükke hammustada tahad ja keegi ei pahanda tõenäoliselt ei sel juhul kui ta peab tükist kaks suutäit hammustama ega ka siis kui peab korraga kaks tükki võtma. Vahepeal kontrolli või olukorda ja kui ta on sulanud, tõsta jahtuma. Järgmisena tuleb peeneks lasta juust. Mina ise kasutan seda riivi, millel ogad püsti seljas on, sest peenem tulemus on parem. Samuti võib ka vaadata, juhul kui endal riivi ei ole, mõnes poes on saada valmisriivitud parmesani.
Järgnevalt tuleb segada kokku riivsai riivjuustuga. See põhimõtteliselt käib igaühe oma maitse järgi, aga suhe 1:1 on keskmiselt päris hea – mõlemat saab piisavalt. Maitseained pane samuti riivitud segu hulka. Pipart, soola, midagi rohelist jahvatatud või hakitud kujul (basiilik, tüümian). Alati maitse ise ka, kas sai kõike piisavalt. Küüslauguga võib teha mõlemat moodi – kas pressida ja segada ta sulavõi hulka või siis hakkida ja segada ta riivsegusse.
Kui kõik need ettevalmistused on tehtud, veendu kõigepealt, et või on piisavalt jahtunud ja sa ei tee endale otseselt haiget ning kalla kõik kanatükid sulavõi hulka. Edasi võta neid sealt ükshaaval, tõmba ja patsuta nad riivsegu kausis läbi, nii et võimalikult palju segu külge jääks ja aseta ahjupannile. Ja nii kuni kana on otsas. Kui sa tükke otseselt üksteise vastu ei pane, siis saab tulemus parem ja krõbedam, aga see sõltub otseselt vaid enda eelistustest.
Ja põhimõtteliselt ongi kogu lugu. Pane ahju ja võta välja, kui nad ilusad kuldpruunid on. Ja kui pannitäis enam ei särise ning kannatab näpu vahele võtta ja hammustada, siis kehtib reegel – soojalt on veel parem kui külmalt.
Head maiustamist.
For the popularity of blogs... 