Mereannilasanje

Mu heal sõbral lõigati nädala eest ära mandlid. Möödunud laupäeval pöördus ta minu poole: “Taavi, äkki sa tuled teed midagi head süüa, mul on jäätisest ja banaanidest juba villand.” Lubasin talle teha suussulavat šokolaadikooki.

Kui aga järgmine õhtu kätte jõudis, näpistas ka soolase toidu nälg ja suundusime koos uuesti poodi. Peas mõte lasanjest. Lasanjele oli kaks kriteeriumi – ta peab maitsema hea ning ei tohi operatsioonist taastuvale kurgule liiga teha, ega palju mälumist nõuda. Hakkliha jäi seega kohe välja, kui mitte kõige kergemini neelatav tooraine. Jätka lugemist

Kukeseene pasta (laadne)

Sügis on tore aeg koos igasuguste aiasaaduste ja metsaandidega. Praegu on just selline poolvihmane-poolsoe aeg, et seeni ja ka kukeseeni on metsas pigem rohkem kui vähem. Mitte, et mulle meeldiks korjata asju… olgu need marjad või seened. Aga igaühel on vähemalt üks sõber või sõbranna kellele meeldib. Nii et kui sa ise ei raatsi seenele minna, soovitan koopereeruda kellegagi, kellele meeldib seenel käia, sest tulemus on hea.

Siia võiks teha kohustusliku nalja tudengitest ja makaronidest… aga jätan vahele. Sest viimastel aastatel on igatahes mind küll ümber veendud “makaronide” põlguselt pastat armastama. Kõik sõltub valmistamisest. Kui pasta on normaalselt keedetud ja piisavalt rikastatud erinevate lisanditega, siis on ta reeglina pigem väga hea.

Ma mõtlesin ja valmistusin kukeseentega sööma pennesid või spagette, aga poes tulid meelde mõtted viimastelt Norra-reisidelt ja sinna kaasa võetud toidust ning leidsin end cous-cous’i pakkidega tõtt vahtimas. See on selline hea pastatoode, mis minumeelest on sageli vähemalt Eestis selline alahinnatud või “eksklusiivsena” põlatud, kuid tegelikult hoopis väga hea. Rääkimata vaheldusest harjumuspärasele.
Jätka lugemist

Tehtud

Kriipsuta läbi, mis tehtud:

lõpetanud keskkooli
suitsetanud
suudelnud
kalal käinud
midagi tobedat kogunud
rokkontserdil käinud
kedagi omakasupüüdmatult aidanud
alkoholi joomisest mäluauku saanud
ühe päevaga vähemalt kolme filmi vaadanud
üle 36 h magamata olnud
kellelegi valetanud
kokaiini teinud
mõnes aines läbi kukkunud
tornaadot näinud
keemilisi narkootikume teinud
matustel käinud
end ära põletanud
suusareisil käinud
lennukiga lennanud
endale sisse lõiganud
parimat sõpra omanud
vangis olnud
arreteeritud olnud
koolist tunnist poppi pannud
vaimuhaiglas olnud
kõiki “harrypottereid” vaadanud
kasiinos mänginud
valedetektori testi teinud
delfiinidega ujunud
meremaailmas käinud
lugenud rohkem kui 20 raamatut aastas
Euroopas käinud
pärast 12. eluaastast värviraamatut värvinud
operatsioonil käinud
taksoga sõitnud
näinud Washingtoni monumenti
omanud alkoholi- või uimastiprobleemi
rusikavõitluses olnud
hamstrit omanud
surfanud
juukseid värvinud
end tätoveerinud
raamatukogust raamatu(id) varastanud

Tõlgitud ja veidi muudetud ingliskeelsest versioonist. Ööd on meil nüüd ju üksikud, lollused lubatud…
(Leitud siit: Piripiiga võtab sõna)

Ahjukana parmesaniga

Mõnikord toimub lahedaid üritusi, olgu need filmi- või saunaõhtud või midagi muud, mille kõrvale on päris hea võtta natuke suupisteid ja joogipoolist. Mul on erinevaid tuttavaid, kes käituvad sel puhul täiesti erinevalt.

Kõige levinum variant on loomulikult kartulikrõpsud – kõigi oma erinevate, ent samas nii sarnaste maitsetega. Sinna kõrvale ostetakse või tehakse paremal juhul ka mingi kaste, kust need kuivad laastud läbi libistada. Sobib hästi õlle või limonaadiga. Selle järel populaarsuselt on filmiõhtu puhul küpsised, kommid ja muu sarnane poekraam koos tee ja kohviga, saunaõhtu puhul erinevad toored suupisted – porgand, kapsas, jne. On ka inimesi, kes raatsivad ja jõuavad näiteks filmiõhtule küpsetada koogi. Neid inimesi ma armastan.

Mina ise olen kusagil seal vahepeal reeglina. Erilistele inimestele olen valmis tegema ja teen erilisemaid asju. Sageli on aga vaja midagi lihtsalt ja kiiresti – ja nii, et ta selle juures ka hea oleks. Või keele alla viiks. Üheks selliseks kiireks ja lihtsaks toiduks on kaneelirullid. Head, kiired ja lihtsad, kui aga ka taigen ise teha, siis potentsiaalselt väga head.

Kui aga magusaisu ei ole või on lisaks ka kõht tühi, mida siis teha? Mina olen mitmeid kordi kasutanud erinevalt mugandatud retsepti “ahjukana parmesaniga”, mis põhimõtteliselt tekitab alati olukorra, kus üks tükk on järgi ja kõik tahavad seda haarata.

  • 0.5-1 kg kanafileed (100-200 g inimese kohta)
  • 1 pakk riivsaia
  • 1 pakk taluvõid
  • 1 klots parmesani või muud kõva laabijuustu
  • küüslauku
  • pipart, soola
  • muid maitseaineid

Korraks võivad need komponendid muige suule tuua poekorvis, aga see kuulub ignoreerimisele. Nad sobivad omavahel ideaalselt kokku.

Esimese asjana võid sisse lülitada ahju. Temperatuurivahemik 200-250 kraadi on hea. Seejärel võib valida, kas sulatada või ahjus (kuni see soojeneb) või pliidil ning hakata samal ajal ülejäänud asju ette valmistama.

Kanafilee võiks hakkida sellisteks piisavalt väikesteks tükkideks, et nad mugavalt korraga suhu mahuvad – umbes pöidlaotsa suurusteks näiteks. Üldiselt võid ise vaadata, kui suuri tükke hammustada tahad ja keegi ei pahanda tõenäoliselt ei sel juhul kui ta peab tükist kaks suutäit hammustama ega ka siis kui peab korraga kaks tükki võtma. Vahepeal kontrolli või olukorda ja kui ta on sulanud, tõsta jahtuma. Järgmisena tuleb peeneks lasta juust. Mina ise kasutan seda riivi, millel ogad püsti seljas on, sest peenem tulemus on parem. Samuti võib ka vaadata, juhul kui endal riivi ei ole, mõnes poes on saada valmisriivitud parmesani.

Järgnevalt tuleb segada kokku riivsai riivjuustuga. See põhimõtteliselt käib igaühe oma maitse järgi, aga suhe 1:1 on keskmiselt päris hea – mõlemat saab piisavalt. Maitseained pane samuti riivitud segu hulka. Pipart, soola, midagi rohelist jahvatatud või hakitud kujul (basiilik, tüümian). Alati maitse ise ka, kas sai kõike piisavalt. Küüslauguga võib teha mõlemat moodi – kas pressida ja segada ta sulavõi hulka või siis hakkida ja segada ta riivsegusse.

Kui kõik need ettevalmistused on tehtud, veendu kõigepealt, et või on piisavalt jahtunud ja sa ei tee endale otseselt haiget ning kalla kõik kanatükid sulavõi hulka. Edasi võta neid sealt ükshaaval, tõmba ja patsuta nad riivsegu kausis läbi, nii et võimalikult palju segu külge jääks ja aseta ahjupannile. Ja nii kuni kana on otsas. Kui sa tükke otseselt üksteise vastu ei pane, siis saab tulemus parem ja krõbedam, aga see sõltub otseselt vaid enda eelistustest.

Ja põhimõtteliselt ongi kogu lugu. Pane ahju ja võta välja, kui nad ilusad kuldpruunid on. Ja kui pannitäis enam ei särise ning kannatab näpu vahele võtta ja hammustada, siis kehtib reegel – soojalt on veel parem kui külmalt.

Head maiustamist.

Cheesecake

Seekord valmistasin midagi erilisemat. Üks sõber kurtis nimelt muret, et tal on isal nädalavahetusel sünnipäev tulemas ja tahaks talle kooki küpsetada… Midagi, mis oleks eriline ja mis kas valmiks kiiresti või oleks järgmisel päeval ka veel hea.

Esimene idee, mis pähe torkas, oli toorjuustukook. Igasuguseid huvitavaid nüansse tuli meelde, millega kooki veel erilisemaks teha – kas panna täidisesse midagi huvitavat või kasutada mingeid harvemesinevaid maitseaineid – aga lõpuks otsustasime klassikalise cheesecake’i kasuks.  Justnimelt selle mõttega, et kui hästi välja tuleb, siis on ta niisama ka hea ning sõber saab kodus panna koogile oma isa lemmikmarju või puuvilju peale.

Jätka lugemist

Brokkolipasta

Olen alati armastanud kombineerida erinevaid maitseid. Pigem palju kui vähe. Mulle meeldib Tai köök – vähemalt internetist ja retseptiraamatutest loetu põhjal – ise ma Tais käinud ei ole, rääkimata päris kohaliku toidu maitsemisest. Aga mulle meeldivad omavahel sulanduvad ja ka vastupidi eristuvad maitsed. Standardmall on loomulikult magus ja hapu, aga ka teravad ja omapärased maitseained lisavad minu jaoks toidule palju. Olen pannud soolaste toitude sisse rosinaid, kaneeli ja muud esialgu ebatavalist, samuti magusate toitude sisse teravaid maitseid.

Aga tänase toidu juurde. Mulle tuli külla ammune sõber, ajasime natuke tööjuttu ja natuke niisama juttu ning kui kõhud tühjaks läksid, käis ta välja huvitava juhtmõtte – tema arvates pole ühegi toidu sisse vaja üle viie erineva maitse. Läksime poodi ja mõtlesime proovida.

Jätka lugemist

Täidetud paprikad

Mida saab teha kiiresti, maitsvalt ja põhimõtteliselt lihtsalt? Tont seda teab. Aga ükspäev poes käies nägin ma paprikaid, mis nägid ka päriselt head ja siledad välja. Nostalgiast kannustatuna ostsin kaks ja mõtlesin, et kuidas see nüüd käiski. Ema pani paprikatesse ikka peaasjalikult vist liha. Aga tegelikult võiks sinna panna lisaks veel midagi odavamat ja miks mitte ka maitsekat.

  • 1-2 paprikat
  • 100 g hakkliha
  • 150 g riisi
  • 1 sibul
  • 1 muna
  • 1 viil juustu
  • maitseaineid

Kogused on loomulikult umbkaudsed. Mitte, et ma ei viitsiks mõõta, aga mul pole normaalseid mõõtevahendeid. Hakkliha ja riisi mõlemat on umbes peotäis, juustuviilu määratlus on paksemat sorti. Maitseaineid mina panen pigem rohkem kui mitte.

Aga kuidas alustada? Jätka lugemist

(Kassi?)kullast nädalavahetused

Kas see on tööinimeste paradoks, et mida energiakulukamaks muutuvad töönädalad, seda rohkem energiat tahetakse matta ka nädalavahetustesse? Enesehävituslike plaanideni välja. Ja suusatatakse rohkem kui viimase kahe aasta jooksul kokku. Ja veedetakse tunde saunalaval/lumehanges. Ja magatakse nii vähe kui võimalik.

Ja planeeritakse omale järgmine samasugune nädalavahetus otsa. Ja ülejärgmine. Ja sellest veel järgmisel valitakse veel kahe võrdväärselt aja- ja energiamahuka plaani vahel? Ja keskmiselt kuu aega ette on nädalavahetused kinni?

Veel mõni aeg tagasi ei teadnud ma oma päeva pärast algava nädalavahetuse plaanegi ette… nüüd aga on ikaldus.

Uus helkurikampaania šokeerib vaatajaid

Postimees kirjutab, et “Uus helkurikampaania šokeerib vaatajaid”. No mida? Isesüttige.

Oleme realistid – kui paljudele teie helkurit mittekandvatele tuttavatele mõjub leebe ütlus, mis meelitab helkurit kandma? “Pimedas on helkurita ohtlik, palun riputa endale külge!” Kui paljudele?

Ma jätkuvalt pooldan brittide liiklusreklaame, mis käsitlesid turvavöö kasutamist ja kiirusepiirangute järgimist. Üks turvavööga kinnitamata noormees tappis autos ringi lennates kõik oma kaaslased, ise jäi küll ellu. Kiirust ületanud autojuht sõidab jalad alt müüri ääres suudleval noorpaaril. Väike surnud murtud luudega laps ütleb: “If you drive 30 mph, there’s an 80% chance I’ll live,” jne.

Tänapäeval tuleb inimestele selliste sõnumitega lajatada otse näkku ja lagipähe. Ja siis on võimalus, et nad hakkavad sellele mõtlema.

Kerge elu internetis…

Viimaste päevade jooksul on internetis loodud mitmeid petitsioone (on see e.k. sõna?), orkutis ja facebookis on loodud gruppe ja ühiskondi (i.k. community) Gruusia toetuseks. Kõik annavad allkirju ja liituvad.

Kas sellest ka reaalselt mingit tulu tõuseb? Kas poliitikud ja sõjardid aga üldse teavad neist? Hoiavad end kursis, kui palju on toetajaid? Or generally, give a fuck? Arvestades tänapäeva poliitika PR-suunitlust, võimalik, aga kahtlane.

Kas inimestel hakkab sellest kergem? Kindlasti: . o O ( Ahh… ma olen täna midagi head teinud. )

Kas keegi allkirjastajatest, klikkijatest ja liitujatest on valmis tegema ka midagi enamat paarist hiireklikist? Vaevalt: . o O ( Aga ma ju liitusin, mida te minust veel tahate? ) Kas keegi internetitoetajatest oleks valmis (või nõus) ka reaalselt sõitma kuhugi (linna teise otsa näiteks) ja paberi peale kribima oma allkirja toetuse avaldamiseks?

Sõda hommikukohvi kõrvale: millalgi võiks teha ülemaailmse sõjapidamisteenuse. X riigi valitsus otsustab, et tungiks kallale riigile Y. Hommikuti kella 8-11 oleks siis inimestel üle maailma võimalus anda oma hääl, kas siis telefonikõne, sms’i või hiireklõpsuga mõlema riigi toetuseks. Kui kõigil ajavöönditel on ring peal, võetakse tulemused kokku ja kaotaja loovutab oma riigis võimu. Järgmisel päeval algatavad revolutsionäärid sõja riigi X ülemvõimu vastu riigis Y ja hommikune hääletus läheb jälle lahti. Kontoritöötajatel nalja kui palju, kõigest sellest kujuneb lausa rutiin ja kui mõni hommik sõda ei ole, ollakse nördinud ja ei osata vaba ajaga midagi peale hakata.